Varem, kui tööstused ei olnud veel nii arenenud ja polnud meeletult direktiive, millest lähtuda, siis oli värvide maailm märgatavalt lihtsam (aga ka keskkonnale kahjulikum) ja valik tunduvalt  kitsam. Nüüdseks on kõik tootmist ja tarbimist puudutavad tegevused üsna rangelt reglementeeritud, seega mitmeid pinnakattevahendites varem tavapäraseks peetud komponente ei tohi enam üldse kasutada.  Inimeste mõttemaailm on läinud “rohelisemaks”, esile kerkivad küsimused stiilis „Kas ikka julgen lahustipõhist lakki oma kodu puitpõrandal kasutada? Vesialuseline on ehk samas liiga nõrk?“ ja muud pinnakattevahendite koostist puudutavad aspektid.

Igat pinda, mida peame kaitsma, peaks esmalt lähemalt uurima (mõjuteguriteks on puidu puhul niiskus, metallil roosteaste jne) ja selgeks tegema, mis seisukorras see on ning millised tingimused teda mõjutavad või mõjutama hakkavad, sest vastavalt sellele saab asjatundja pakkuda parima võimaliku lahenduse.

Värvide ja lakkide vesialuseliste versioonide valik on aasta-aastalt suurenenud. Seda sellepärast, et nende vastupidavus ilmastikuoludele, mehaanilistele mõjuritele ja muudele teguritele on juba tihtilugu sama hea ja kohati ka parem kui lahustipõhistel toodetel.

Tänapäeva lahustipõhistel toodetel on tihtilugu sideaineks värnits. Naturaalne värnits on näiteks linaõli või kanepiõli, levinuim on aga poolnaturaalne värnits oksool, eriti just sisevärvide puhul. Seega on ka lahustipõhised tooted inimestele ja keskkonnale kordades ohutumad kui varem. Aga on ka aktiivseid orgaanilisi lahusteid (nitro jt) sisaldavaid lahustipõhiseid tooted, nende puhul on toodetel olemas vastavad märgistused ja kasutusjuhendid.

Varem värvitud pindade ülevärvimisel on mõistlik jätkata sama tüüpi värviga, kattes lahustipõhine värv lahustipõhisega ja vesialuseline vesialuselisega. Vesialuselised värvid sobivad ka lahustipõhistele, lahusti baasil värvid aga vesialuselistele mitte.

Sisetingimustes ja stabiilses keskkonnas, kus on suhteliselt ühtlane temperatuur ja niiskus, soovitame kasutada vesialuselisi tooteid.

Kui on aga tegu ekstreemsemate oludega (kuumus, kõrged miinuskraadid, aluspinna iseärasused nakkele ja muud seda tüüpi eripärad), siis on tavaliselt lahustipõhised tooted vastupidavamad, tungides paremini aluspinda ja tekitades tugevama pinnakihi kui vesialuselised vahendid.

Välistingimustes, mida meie kliimas võiks nimetada isegi ekstreemseteks tingimusteks (kehv suusailm, pluss-miinuskraadid kõiguvad 12 h jooksul, sademed, UV-kiirgus), on tihtilugu vajalik ja mõistlik kasutada pinnakattevahendeid kombineeritult (vähemalt mingites etappides, näiteks krundina ja immutina lahustipõhine, pinnavärviks aga vesialuseline toode).

Peab vaid arvestama, et kui aluskiht saab olema lahustipõhine, siis tuleb sel lasta enne korralikult toimida ja aurustuda (3 kuni 7 päeva, olenevalt tootest) ning alles siis katta vesialuselise tootega. Kokkuvõtlikult ütleks, et meie enda kodudesse ja sisetingimustesse oleme  peaaegu igale pinnale väga hea ja vastupidava vesialuselise pinnakaitse leidnud, mis ei jää sugugi lahustipõhistele toodetele alla.

VOHi kauplustest leiate kindlasti parima võimaliku lahenduse ja head nõu iga ilmaga. Ka ekstreemsetes oludes! 🙂